PRESIDENT KINNAS

PRESIDENT KINNAS
Andrus Kivirähk, TÄHEKE

Kalamehel kukkus kinnas jääauku. Vajus aeglaselt järve põhja ning kalad kogunesid teda vahtima.
„Tere!” ütles kinnas. „Häid pühi!”
„Tere, tere!” vastasid kalad. „Aga mis pühadest sa räägid?”
„Kas teie siis ei teagi, et täna on Eesti Vabariigi sünnipäev?” imestas kinnas.
„Ei tea,” ütlesid kalad ja ajasid silmad punni. „Mis asi see Eesti Vabariik veel on?”
„No te olete ikka päris rumalad,” pahandas kinnas. „Passite siin jää all ega tea mitte midagi. Kus te enda arvates siis elate?”
„Meie elame järves.”
„Järves küll, aga kus see järv asub? See järv asub Eestis,” õpetas kinnas. „Järelikult te olete … Noh, kes te olete?”
„Me oleme kalad.”
„Te olete eestlased!” kuulutas kinnas. „Te olete eestlased, elate Eestis ja täna on Eesti sünnipäev. Suur pidu! President kutsub endale külalised ja neid näidatakse televiisoris. Mina alati vaatan, upitan end peremehe taskust välja ja muudkui vahin.”
„Oi, meie pole kunagi presidenti näinud ja tema külalisi ammugi mitte,” kurvastasid kalad. „Meil siin järves pole mitte ühtegi televiisorit. On ainult üks vana autokumm ja kaks tühja pudelit. Neid me ikka vahel vaatame, aga presidenti sealt ei paista.”
„No muidugi, ega siis president pudeli sees ei ela,” seletas kinnas. „President elab lossis. See on kurb küll, et teil televiisorit ei ole. Mis Eesti Vabariigi sünnipäev see selline on, kui ei saa isegi presidenti vaadata!”
Kalad olid ka väga õnnetud, aga siis tuli ühel ahvenal hea mõte.
„Kas sina ise ei tahaks presidendiks hakata?” küsis ta. „Siis me vaataksime sind ja meil oleks ka lõbus.”
„Ega presidendiks ei saa niisama hakata,” vastas kinnas. „President tuleb valida. Ja igaüks üldse ei kõlbagi presidendiks, president peab olema väga tark.”
„Sina oledki tark!” hüüdsid kalad kooris. „Me valime sind! Kinnas presidendiks!”
Kinnas kummardas.

„Tänan teid!” lausus ta. „See on mulle suur au. Tänutäheks kutsun ma teid kõiki endale külla. Te peate minust mööda ujuma ja mina surun teie kõigi kätt.”
„Oh õnnetust!” karjatasid kalad ning puhkesid nutma. „Meil polegi käsi! Mis nüüd saab!”
Kinnas oli algul väheke jahmunud, aga kogus end kiiresti.

„Sellest pole midagi,” ütles ta. „Teeme nii, et ma surun teie sabasid.”
„Kas nii tohib?” uurisid kalad. „Kas päris president ka oma külaliste sabasid surub?”
„Jaa,” vastas kinnas. „Ainult et tal käib väga harva sabaga külalisi. Tavaliselt on tema külalised kätega. Aga kui mõni sabaga inimene siiski juhtub tulema, siis surub ta alati saba.”Seda juttu rääkides kinnas küll natuke valetas, sest tõele au andes: ta polnud veel kunagi näinud presidendi vastuvõtul ühtegi sabaga inimest. Kuid kalad läksid kinda sõnu kuuldes igatahes palju rõõmsamaks.

„Teeme siis nii,” olid nad nõus. „Suru meie sabasid.”
Ja siis ujusid nad kõik oma uuest presidendist mööda ja kinnas surus nende sabasid ning lausus:
„Palju õnne Eesti vabariigi sünnipäeva puhul!”



See leht on trükitud DELFI Tähekesest http://taheke.delfi.ee/archive/article.php?id=18251154